Mida mõtleb eelkooliealine laps, kui ta kaupluseriiulilt mõne (ilusa) asja kaasa võtab? Kas ta saab aru, et see ei ole õige? Kui vanalt on ta võimeline aru saama, et see ei ole õige?

Lapsed alustavad sotsiaalsete normide omandamisega eelkooli eas. Samuti õpitakse alates lapsepõlvest oma ihadest ja soovidest loobuma, edasi lükkama, kokkuleppima kõrge eani välja. Usun, et paljud tänapäeva täiskasvanud ja lapsevanemad võivad oma mälusopist välja otsida mõne lapsepõlve näppamise kogemuse ja tõenäoliselt olid sellel juhtumisel ka tagajärjed, mis õpetasid, et see tegu pole aktsepteeritav. Poeriiulilt või kuskilt mujalt näppamine on seotud ka piiride kompamisega, katsetamisega – laps teab küll, et ei tohi – kuid mis ikkagi juhtub, kui võtan? Seega võib ühe-kahekordset näppamist vaadata ka kui normide õppimise ülesannet, mille juures on väga olulised tagajärjed. Ühekordset näppamist saab ära hoida – selgitades lapsele mis on vale, kuid mõningatel juhtudel vajab laps ikkagi kogemust. Seega mida kiiremini toimub vahelejäämine seda parem.

Mida saaksid vanemad teha, et selliseid olukordi ära hoida? Kuidas on lapsele kõige parem omandiga seotud teemasid selgitada? Kui vanale lapsele peaks seda selgitama?

 Omandiga seotud teemad ilmuvad lapse ellu koos “mina” teadvusega 2-3 aastaselt (minu issi, minu emme, minu auto, minu nukk jms) Selles vanuses on lapsed ka väga tundlikud oma asjade jagamise suhtes. Kui ema võtab teise lapse sülle, võib laps arvata, et emme on nüüd teise lapse emme ja suhtuda sellesse olukorda väga kriitiliselt ja valulikult. Samuti võib lapsele tunduda, et kui keegi mängib minu autoga, siis saab see auto teise lapse omaks. 4-5. aastaselt peaksid lapsed enamasti omandi suhtest aru saama – minu asjad ja teise asjad. Tähtis on turvaliselt õppida oma asjade laenamist teisele ja teise asja laenamist, koos luba küsimisega ja ootamisega. Lapsevanemal on vaja kinnitada neid turvalisi momente – lubasid asja sõbrale mängimiseks ja nüüd annab sõber selle tagasi. Samuti on lapsevanema kinnitada need momendid kui laps on ise midagi laenanud ja tagastamise hetkest kinnipidamine. Samuti võib lapsega koos arutada, mis tunne on anda, lubada ja siis lubatu tagasi saada. Poest asjade võtmine 4, 5, 6 aastase lapse puhul võib olla ka seotud sellega, et ei jaksa oodata, kuni ema/isa selle meelepärase kommi vms ostab. Seega tasub lapsevanemal ka ise enda jaoks välja mõelda tasakaal kulude ja lapsele asjade soetamise vahel. Võib-olla saab laps kord nädalas ühisel poeskäigul omale mõne väikese asja valida, võib-olla kahe nädala jooksul korra. Suuremate ja kallimate asjade puhul tuleb teha eraldi kokkuleppeid, selgitada, mida tähendab raha kogumine jms. Nii õpib laps ootama ja saadut väärtustana ning ootus pole lootusetu. Nende laste puhul kellel tundub, et nad kunagi midagi ei saa, võib näppamist vahel ette tulla. Lapsevanematel on vaja endal tunnetada kulude ja lapsele meelehea tasakaalu ning sellega rahu teha, siis on ka lapsel kergem leppida. Siiski on kindlasti ka soove, mida vanematel ei õnnnestu täita. Siin on vanemal oluline hakkama saada lapse pettumusega, toetada ja aktsepteerida nii lapse kurbust, kui ka enda tundeid – nii lihtsalt on.

Kuidas on vanemal kõige õigem käituda, kui laps ikkagi on midagi näpanud? 

Näppamise puhul on tegemist normi eiramisega. Sagedasti kaasnevad vanemal lapse näppamise teemaga tugevad tunded, sealhulgas häbi. Poes hakkavad kassaväravad vilkuma, kui laps on midagi võtnud kaasa teie ühiselt külaskäigult ja sellistel juhtudel kaasneb olukorraga mõningane avalik tähelepanu. Kui kassaväravad vílguvad võite kindlad olla, et ehmub ka laps. Seega on vanemana tähtis hakkama saada oma tunnetega ja lapsega riidlemise asemel ratsionaalselt turvatöötajatega asja lahendada: Mis me nüüd teeme? Kuidas saame asja tagastada? kahetsust avaldada jms. Lapsega ei tasu kurjustama hakata, ega oma häbi eest last vastutavaks teha ( “ Kas sul häbi pole?”). Lapsel on asjaga seotud omad tunded, need võivad olla teie omadest erinevad ja neid võite pärast küsida. Asjast tasub rääkida, kui olete mõlemad rahunenud ning teil ressurssi lapse ( võib-olla erinevate) tunnete kuulamiseks. Samuti tasub leppida kokku, kuidas teha nii, et sellist olukorda enam iialgi ei korduks.

Mida siis teha, kui laps väga midagi ihaldab, kuidas saate omavahelisi (näppamisi välistavaid) kokkuleppeid luua.

Kui näppamine selgub hiljem, ilma avaliku tähelepanuta, tuleb lapsega rahulikult arutada, kuidas näpatud asi tagasi toimetada, kompenseerida – see on tagajärg. Kui vanem lubab asja endale jätta, siis annab ta signaali, et mingis osas on näppamine aktsepteeritav viis asja omandamiseks. Tavaliselt saab omandi teema lapsele selgeks 1-2 tagajärgedega (tagasiviimine, vabandamine, kompenseerimine) juhtumi järel.

Täiesti teine asi on see kui laps võtab süstemaatiliselt/ tihti poest, külast, lasteaiast, koolist ja muudest kohtadest küsimata asju olenemata vahelejäämisest ja tagajärgedest. Sellist olukorda on kindlasti vaja uurida koos spetsialistiga (psühhiaater, psühholoog, psühhoterapeut)

Ilmunud veebilehel Õhtuleht (15.11.18): https://www.ohtuleht.ee/906595/vapustatud-ema-poe-turvamees-ahvardas-kolmeaastast-last-politseiga

 

Koostanud:

Merit Lage

koolitaja, coach, psühhoterapeut

Broneeri aeg meie psühhoterapeudi juures