Toomas Luhatsi blogi “VERINE RÕHK”
3. PEATÜKK: “Analüüsime mõnuga ja tutvume treenerfilosoofidega”
(Filosoof on mõtleja, kes tegeleb igapäevastest küsimustest ja tavalisest praktikast kaugemale ulatuvate põhimõtteliste küsimustega)
Hommik algas kell 5. Uni läks ära ja siis ei tulnudki enam tagasi, kas selleks ajendas hommikune arstlik läbivaatus, õhtune trenn või miski muu, aga esimene protseduur oli pissiproov – mis iseenesest ei ole ei meeldiv ega ebameeldiv – aga tuleb ära teha. Järgmisena tegin perele süüa, omlett, võikud, kohvid möllud värgid. Kõik oli suurepärane, välja arvatud see pisikene probleem, et ma ise süüa ega juua ei tohtinud, ees seisis Sinu Arstis arstlik läbivaatus. Viisin põnnid ära, üks kooli ja teine lasteada ja järgnevalt siirdusin Veerenni Sinu Arsti keskusesse 8:30ks. Esimesena andsin oma hommikuse uriini pidulikult üle – mis on ka muidugi tore hetk – kõik tunnevad teatavat ebamugavust selle käigus, aga teevad näo, nagu vahetaks lilli, mitte punase kaanega kollase vedelikuga purki. Järgnevalt tehti südameskaneering, see on meil alati lõbus, sest need klemmid ei jää mu rinna külge kinni, kuna liiga karvane on kõik, aga tulemus oli hea – vähemasti ei palutud lebama jääda. Looduses on kõik tasakaalus, kui peas ei kasva – siis oled mujalt nagu nutria. Edasi mõõdeti vererõhku, mis oli Parema käe peal kõrgem kui vasema, aga mõlema peal kaugelt üle normi kõrge. Sain külge ka 24 tunnise vererõhu mõõtja, mis togendab Sul rinnal nagu vanasti bussis oli piletimüüjal mingi imelik agregaat. Igaljuhul mõõdab ta päeval iga poole tunni tagant ja öösel 2 tunni tagant vererõhu ära ja saadab arstile andmed. See on vajalik, aga tüütu protseduur – sest see vererõhumõõdik on ikkagi liiga suur. Edasi kukkusin verd andma, mis leidis aset teises kabinetis, kus peitus samuti väga meeldiv õde, küll aga kahtlustan et ta oli poole kohaga vampiir, sest veri ropult meeldis – pakun mingi 7 katsutit võeti, kõik kohad olid verd täis totsikuid täis. Aga õe kiituseks tuleb öelda, et väga täpne, kiire ja lõbus, nii et ma oleksin võinud isegi veel verd anda. Tööle jõudsin kusjuures üsna täpselt 9 paiku, aga ma ei läinud kohe Laua taha vaid lubasin omale nüüd omleti kitsejuustuga, värske apelsini mahla, ja mõned ribad peekonit. Vean kihla et mu 24tunni automaagilisele vererõhu mõõtjale see peekon sugugi ei meeldinud, aga mulle maitses nagu mesi.
Nüüd aga palun saage tuttavaks, nemad on Eric Brauer ja Maarit Sarjas – tahaksin öelda et personaaltreenerid, aga tegelikult on see pole päriselt õige, sest nad on veidi enamat kui lihtsalt treenerid – nad aitavad ka toituda ja üldisema filosoofiaga – nii et ma ütleksin nad on tervise treenerfilosoofid – kõlab kuidagi õigemini ja ma ütleksin, et treeningu koha pealt olid ka nende nõuanded (teaduspõhised) rohkem filosoofilised. Nii Maarit kui Eric töötavad sellises asutuses nagu Tervisestuudio, mis asub Tondi tennisekeskuse teisel korrusel ja on veidi varjatud. Üldse mulle tundub, et õiged nõuanded ja teadmised on nagu veidi varjatud, sest ega väga kõvasti neist asjust ei räägita. Aga peaks.
Trenn ei ole mulle võõras, rohkem või vähem olen umbes 20 aastat teinud jõusaali ja sekka ka triatloni, rattasõitu, jooksu, korvpalli ja jalgpalli. Aga üldisemalt võttes, jõusaali treening on mu jaoks kaunis selge ja ma otseselt ei pea kava küsima või seda, et kuidas selga teha või mis on parem jala harjutus.
Küll aga tehes täna Ericuga kerge treeningu – selgus üks väga imelik tõsiasi. Oma tavapärase 4 korra nädalas asemel – on õige teha 1,5 korda nädalas trenni. Kõlab uskumatult, aga nii on minu eesmärke silmas pidades. See on siis laias laastus kaalulangus ja vererõhu normi saamine, aga ma kulturismis võistlema ei plaani tõesti minna. Nimelt siis on lugu nii, et kui teha roppu moodi treeninguid, siis tulemuseks on väsimus, mis umbes 2 aasta pärast lööb. Ja lööb reeglina selliselt, et sisse tuleb pikem vahe – teinekord lõplik, aga enamasti nii paari aastane. Liiga tihe treenimine ei ole kasulik – vähemasti mitte mulle. Ja ma pean sellega nõustuma, täpselt nii on ka olnud, 2 aastased sööstud ja siis mõnda aega 0. Aga 1,5 või 2 korda trenni nädalas – elu lõpuni – see on selline asi mida on võimalik hoida. Ja isegi see on liiga palju, vahepeal tuleb südamerahuga teha nädalasi pause. Oluline on ennast mitte stressi viia, et ma jõudsin see nädal ainult 3 korda. Aga see ei olnud ainus asi mis ma valesti tegin. Mu treeninraskused on reeglina suured – no isegi kohati on olnud väga suured. N. mäletan et tegin jalapressi 380 kg – mis ehk polegi eriti midagi kulturismi harrastajale, aga tavalisele amatöörile on palju. Minu treeningraskused tuleb viia igaljuhul alla ja anda lihastele pigem toonust kui shokki. Samuti oli huvitav, mis Eric rääkis, et kui tavaliselt tuleb algajatel alustada lihaste kasvatamisest, mis hiljem põletaksid rasva, siis minu puhul on see eelis, et lihas on all olemas ja pigem tuleb siin targalt ja kergemate raskustega võimelda kui rinnalt 130 kg suruda. No kõik sobib. Vähem trenni – jes!
Toitumisse me läheme veel üksikasjalikumalt, aga laias laastus tuleb teha nii – hommikusöök kolmandiku võrra väiksemaks, lõunasöök kolmandiku võrra väiksemaks, õhtusöök kolmandiku võrra väiksemaks. Õhtus ainult liha/kala + juurviljad. Ja valge jahu ja selle derivaadid võimalikult kiiresti menüüst välja. Suure tõenöäosusega sobib see mis mulle, paljudele teistele ka. Mis veel oluline, unustage igasugused kleepuvad joogid ja limonaadid ära – kui olete minu saatusekaaslased. Joome vett ja sellest toidu kõrvale piisab. Mõnel õhtul Ikka läheb ka mõni GNT või klaas veini – aga limonaadi või maitsevett mis on sisuliselt komm, pole mõtet niisama popsida ja see käib ka õlle kohta. Õlu venitab mao välja ja ajab rohkem sööma, nii et seda ma ka ei joo. Ja ausalt öeldes tuleb üldse alkoholiga ilmselt pigem vähem reeglit austada.
Ericu ja Maariti filosoofiast kuulete veel, see on äärmiselt kosutav ja mis peaasi, töötab, sest nad on seda asja ajanud juba üle 17 aasta.
Jätkub…