Kas treenida end terveks või olla terve, et saaks treenida?
Eluviis või elamise viisid võivad väga oluliselt mõjutada meie tervislikku seisundit, ekspertide erinevate arvamuste kohaselt 50-60% ulatuses.
Tervisliku eluviisi komponentide hulka, mis täielikult alluvad indiviidi kontrollile ja otseselt mõjutavad tervist, kuuluvad:
- korrapärane töö- ja puhkerežiim
- ratsionaalne toitumine
- vaimne tervis
- optimaalne kehaline aktiivsus.
Kehaliselt aktiivset eluviisi on aastaid propageeritud mitte ainult kui üldise tervise ja funktsionaalse võimekuse parandajat, vaid ka seoses haigusi ennetava toimega.
Sageli elavad inimesed valu või ebamugavustundega pikka aega enne kui hakkavad abi otsima. Sel puhul me ei räägi enam ennetamisest või riskide vähendamisest, vaid pigem „tule kustutamisest”. Ennetavas faasis oleks mõistlik endale teadvustada, mida võiks üldse teha enne, et me oleks võimelised funktsioneerima ilma liigse stressita nii vaimsele kui füüsilisele tervisele.
Me kõik võiksime mõelda end hetkeks tippsportlasteks, maailmatasemel pianistiks või pangajuhiks. Me kõik tahaksimegi ju olla tippspetsialistid, igaüks oma alal ja omal tasemel. See on meie eneseväljenduse võimalus, soov anda alati endast parim, et olla nähtaval ja õppida, areneda. Aga mis siis, kui ei taha, ei oska, ei suuda anda endast enam piisavalt, et jätkuks rõõmu oma tegevusest.
Tippvorm, nii füüsiline kui vaimne, ei tule üleöö. See võtab mõnda aega enne, kui inimene on võimeline võtma vastu suuremaid koormusi või ratsionaalseid, jätkusuutlikke otsuseid. Ja seda iga päev. Selleks on vaja treenida ja õppida. Aga kui ettevalmistuse või kogemuste hankimise perioodil ei toimi sinu keha ja vaim kooskõlas või tahtmine ületab ressursse, siis on tõenäosus, et tipptasemel läbi ei löö.
Igapäeva tegevused ei ole ökonoomsed ja tekitavad vastupidist efekti. Organism on lihtsalt sedavõrd kurnatud, et energiat pole ja sooritused jäävad lahjaks. See tekitab omakorda pingeid ja pettumust ning sellel on lumepalli efekt, mis takistab tippvormi saavutamist või selle hoidmist.
„Meie närvi- ja lihasskeletisüsteem on organismi kõige suurem energia tarbija, võimaldab meil tegutseda ja väljendada oma eksistentsi ning on ühtlasi organismi kõige esmasema valu, ebamugavustunde ja isegi füüsilise puude põhjustaja – olgu see siis lokaalne või üldine, kiirguv või reflektoorne, äge või krooniline.“ (Leon Chaitow, „Neuromuscular Disorders, 2008).
Kui närvi- ja lihasskeletisüsteemi teadlikult või teadmatusest kuritarvitada, siis kannatab kõik muu – vaimne tervis, tekib ebaregulaarne rutiin ning ebakorrapärane toitumine.
Õnneks on füsioloogiliselt nii, et mõõdukal koormusel või vastupanul on meie lihased võimelised ise energiat tootma. Tuleb leida endale sobiv kehalise aktiivsuse vorm, mis tagaks optimaalse energia ning vähendaks riske tervisele. Peaaegu kõik me oleme kuulnud, et aeroobsel kehalisel aktiivsusel on haigusi ennetav toime, sh võime vähendada riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse. Seevastu kehalist inaktiivsust on seotud selliste südame-veresoonkonna haiguste riskifaktoritega nagu: kõrgenenud arteriaalne vererõhk, ülekaalulisus, üld- ja madalatihedusega kolesterooli kõrge veretase jne. Näiteks pikad jalutuskäigud metsas on alati toredad, eriti kellegi seltsilisega koos. Aga suur vahe on selles, kas teha seda lihtsalt tegemise pärast või teadlikult ja eesmärgipäraselt! Mida oleks mõistlik arendada, kas ainult südame-veresoonkonda või hoopis skeleti- ja lihassüsteemi elastsust, et parandada verevarustust ja stimuleerida ainevahetust. Kas selleks on mõni meditsiiniline põhjus või tehakse kümne tuhande sammu pärast!?
Meie vajadused kehalise aktiivsuse osas on individuaalsed.
On olemas optimaalne kehaline aktiivsus, mis on vajalik organismi normaalse arengu, selle funktsioneerimise tagamiseks ja tervise säilitamiseks. Kaasaegses staatilises aga samas kiires maailmas paneb selle paljuski paika elustiil, töö. Mõte on lihtsalt selles, et mõnele organismile on pikad jalutuskäigud vajalikud, aga mõnele teisele ei pruugi see sobida. Isegi liigutustegevuse kestvus ja intensiivsus varieeruvad. Mõnele soovitatakse joogat, aga skelett pole piisavalt elastne ning enda teadmata tekitatakse rohkem kahju kui kasu. Liigesed jäävad valutama või tekivad lihaspinged. Oma hea toonuse loomise asemel tuleb välja vastupidine – väsimus, liiges-, lihasvalud, töövõime kannatab jne.
Õnneks on tänapäeval inimeste teadlikkus tõusnud, kuid tihtipeale soovitakse kiireid tulemusi ja enne kui nö vormikõver tõusma hakkab, tuleb ravida vanu terviseprobleeme. Mõnikord juhtub ka nii, et entusiasm käib võimetest üle.
Kehalist aktiivsust ei tohiks võtta kui sunnitööd.
Tähtis on siinkohal mõista, et tegemist on füüsilise eneseharimisega, puhas kehakultuur, mis distsiplineerib ja tuleb kasuks igal elualal. Nagu juba mainitud, siis skeleti-lihassüsteem on energia mahukas, kuid seda on võimalik enese heaks tööle panna. Spetsialisti(de) abiga on võimalik teha see huvitavaks, efektiivsemaks. Näiteks tableti võtmise asemel teha teadlikult mõni harjutus, metsakõnd või hoopis valida toitu, mida suhu pista. Kogemuste hankimise käigus tekib uudishimu, samuti on vaja võtta aega, et tekiks liigutusharjumus, rutiin, mis on jätkusuutlik. See on elukestev õpe ning tulemuste saavutamine võtab aega. Tuleb leida kehalise aktiivsuse vorm, et viia riskid miinimumini, olla terve ning tagada vajalik funktsionaalne kehaline ja vaimne areng. Tasub ka teada seda, et riskid alati jäävad, aga neid on võimalik teadlikult ennetada.
Miks tulla füsioterapeudi vastuvõtule?
Füsioterapeut aitab vabaneda vigastustest tingitud skeletilihaste valu ja ebamugavustunde korral, pakub ravivõimlemist või sobivaid harjutusi treeninguks. Samuti toetab operatsioonide järgselt tugi- ja liikumiselundkonna funktsioonide taastamist ja normaalse füüsilise võimekuse saavutamist läbi manuaalse ja aparaatse füsioteraapia, mis leevendada valu ja turset, taastab liigeseaktiivsust, lihase jõudu, võimsust ja vastupidavust ning võimekust.
Autor: Martin Vahimets, MSc, RTP, OOT / Füsioterapeut- Osteopaat