TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
30. PEATÜKK: “Aeg”
Aeg on filosoofe juba pikalt vaidlema ajanud. Isaac Newton ja Wilhelm Leibniz asusid aja suhtes eri seisukohtadele.
Absoluutseks ajaks pidas Newton aega, nagu ruumigi, reaalseks sündmuste mahutiks. Leibniz pidas aega, mõisteliseks vahendiks sündmustevaheliste seoste kirjeldamiseks. Immanuel Kanti “Puhta mõistuse kriitika” järgi on aeg koos ruumiga kogemuse aprioorne arv, mis teeb kogemuse võimalikuks. Nietzsche väitis oma Zarathrustra raamatus, et aeg on igavene taastulek ehk tsirkulaanre. Ja Heideggeri filosoofias on aeg soetud olemisega. Kui nüüd üritada kõiki neid mõtteid kuidagi kuulata, võib mõistagi hulluks minna. Lõpuks on aeg ja selle tunnetus igas inimeses erinev, sealjuures voolab aeg mõnel juhul kiiremini ja mõnel juhul aeglasemalt ning siis ei aita ka kõige täpsem kell, isegi Rolex, Seiko või Patek Philippe.
Meile kõigile on antud mingi aeg elada, selle aja alul oleme me titabeebid, siis saame teismelisteks, keskealisteks ja lõpuks vanaks. Aga hea on see, et kõik need perioodid elus on vajalikud ja õiged. Mingis mõttes on hea ajast mõelda kui millestki mis ei ole meie leiutatud ja sellest tulenevalt ei saa ka meie seda aega määrata. Me saame seda kasutada targalt, väärtustada ja hinnata – aga me ei saa seda omatahtsi suunata. Nõnda on ajaga ka treenimises. Aeg on pikem kui meie – sellega tasub kohe arvestada. Ette ei saa trenni ära teha. Trenni tuleks teha ajaga kaasas käies. Kogu aeg. Iga nädal. Kui mõni jääb vahele – siis on ajal sellest ükskõik, tegelikult peaks ka meil olema ükskõik, järgmine nädal jõuab jälle. Oluline on suhtuda aega kui pikka väärtusesse, pidevusse.
Ma olen aru saanud, et Eestiski on näiteks üha populaarsemad erinevad iluoperatsioonid ja oma keha kohendused. Ma ei räägi praegu neist, mis on vajalikud ja põhjendatud. Aga ma räägin näiteks naljakatest süstidest otsaette või huultesse, kunsttuharatest, põsesarnadest, vale-sixpackidest jne. Ma alati mõtlen sel puhul nende inimeste peale, kes seda endaga teevad ja üritan mõista. Aga päriselt ei oska. Ja eriti ei oska kui ma mõtlen nende kohenduste, operatsioonide suhtesse ajaga. Võid ju ennast ja teisi lühiajaliselt petta, aga see tunne jääb. Kas see pole mitte natukene samasugune tunne kui siis, kui oled kusagilt silla alt ostnud omale järele tehtud kella. See võib ju isegi mõnda aega käia ja hea väljagi näha, aga tegelikult Sa ju ise tead, et see on võlts ja see teadmine ei ole hea. Aegagi ei ole võimalik petta. Sa oled täpselt nii vana kui Sa oled, aga Sa saad seda aega väärtustada ja enda eest hoolitseda. Mingis mõttes olin ma isegi ju oma aja suhtes hoolimatu – 10 aastat ignoreerisin seda vererõhu juttu ja mõtlesin et küll ma võtan alla ja kelle asi. Tegelikult oli see 10 aastat liiga pikk see hoovõtt. Aga õnneks, suure tõenäosusega sain ma siiski jaole enne kui oli liiga hilja. Seega siis tuleb aega väärtustada, tuleb õnnelik olla iga perioodiga oma elus ja nautida või siis leppida oma kehaliste iseärasustega igas elu faasis.
Tõsi – me saame vanandust regulaarse treeninguga muuta elamisväärsemaks, paremaks – isegi nauditavaks. Aga seda ainult juhul kui me otsustame aega kasutada targalt ja püsida oma 1,5 – 2 treeningu juures nädalas, mitte teha 30 aastaselt trenni ette ära ja loota et sellest piisab, vaid rahulikult ja targalt treenida surmani. Alles siis saab meie aeg otsa, mitte enne. Sinnani on kõik võimalik.
Lõpetuseks soovin kõigile suurepärast Eesti Vabariigi aastapäeva ja loodan väga, et meie riigi aeg ja eluõigus siin maailmas oleks igavene!
P.S. Pilt on Laulupeolt, kus Lillemor laulis ja Lorelei kuulas.
Jätkub…