PEREARST ANNELI TALVIK: KUMMALISED KOGEMUSED ARSTITÖÖS
Mis kunst on arstikunst? Kas see on mingi voodoo? Mida teha siis, kui ravijuhis enam ei aita? Sellel intrigeerival teemal arutleb pereast ja Sinu Arst Terviseteenuste looja dr Anneli Talvik ajakirjanik Rainer Kergega.
„Laps tuli arsti juurde kõrvapõletikuga. Lahendasin selle mure ära, ja siis märkasin mingit sinikat. Küsisin ema käest, et kust ta selle sai? Ema ütles, et ah, kukkus kunagi kuidagi, ei tea. Mind see sinikas aga seletamatult häiris, ütlesin, et teeme igaks juhuks vereanalüüsi. Tuli välja, et lapsel oligi korralik verehaigus“ meenutab perearst Anneli Talvik üsna oma karjääri alguses juhtunud lugu, kus pealtnäha tühine detail millegipärast ärritas ja justkui sundis endale tähelepanu pöörama.
„Arstid teavad, et kui inimesel tekib ilma selge põhjuseta palju sinikaid, võib kahtlustada halba haigust, eriti lapsel. Tookord oli poisil ainult üks tavaline sinikas, aga mingi sabatunne ütles mulle, et seda tuleb uurida,“ räägib Talvik. „Nüüdseks on ta terve noor mees.“
Selliseid lugusid, kus niiöelda sabatunne sosistab arstile, et asi pole õige, on juhtunud paljude meedikutega, kõik ei söanda neist aga alati rääkida. Või paluvad oma nime avalikult mitte mainida.
Paljud arstid on kogenud, kuidas ühel hetkel on ravijuhis ennast ammendanud: kõik, mis ette nähtud, on tehtud, aga patsient ei parane, kuigi võiks, sest otsest takistust nagu ei ole. Siit edasi on kaks võimalust. Üks variant on tunnistada tõenduspõhine meditsiin konkreetsel juhul jõuetuks ja jääda lootma imele. Teine võimalus on läheneda haigusele loominguliselt – nagu kunstnik.
„Mida kauem arst töötab, seda rohkem hakkab ta aru saama, et ainult tõenduspõhisele meditsiinile tuginemine võib kitsendada patsiendi ravi- ja isegi ellujäämisvalikuid. Kuigi kindlasti on arste, kes jälgivad elu lõpuni tõenduspõhisust, sest nii on turvaline,“ arutleb Anneli Talvik. „Maailm läheb aina juriidilisemaks ja eks arstidel istub kuklas teadmine, et kui ma teen midagi ebatraditsioonilist, võib patsient mu kohtusse kaevata ja mu usaldusväärsuse hävitada. Ka haigekassa võib sanktsioneerida, kui ma määran nii-öelda sabatunde pealt ebaselge uuringu. Mul peab olema haigusloo alusel põhjendus, miks ma teen küünarnukivaluga patsiendile kõhukoopa ultraheliuuringu.
Võimalike ebameeldivuste vältimiseks ei lase paljud arstid üldse juhtudagi olukorral, kus nende intuitsioon saaks tööle hakata. Kastist välja suudavad mõelda ja tegutseda need arstid, kes mõistavad, et elu ei ole ainult reeglid, ja kes tunnetavad oma piire – liigne enesekindlus võib maksta patsiendi elu.“
Pealegi takistab intuitsiooni kuulamist ja sellele tuginedes arstikunsti rakendamist aeg. Õigemini aja puudumine. „Haigekassa ostab tervishoiuteenuse osutajalt ehk arstilt otsust, aga selle langetamiseks, ammugi veel selgitamiseks aega pole,“ räägib Talvik. Teiste sõnadega: arstid on nii koormatud, nii ninapidi ettekirjutatud nõudmiste tabelis, nii raviskeeme jälgimas, et neil pole mahti alati patsienti korralikult kuulatagi, ammu veel temaga rahulikult arutleda, millega ja kuidas edasi.
Olukord, et arstil ei ole ajapuudusel võimalik patsiendiga suhelda, pole muidugi ainult Eesti probleem.
„See ei ole mingisugune voodoo, see on kvantmaailm.“
Kui arstil aga ikkagi õnnestub manööverdada endale aeg kuulamiseks, mõtlemiseks ja arutamiseks, kui ta tõstab pilgu Excelist välja, võib ta märgata ka seda, mida sosistab intuitsioon, ning kaaluda vajadusel ebatraditsioonilist lähenemist.
„Mina pean tõenduspõhist ravijuhist esmaseks võimaluseks, aga rakendan üldiselt väga sageli mitte ekselikunsti, vaid arstikunsti. Ravijuhised ei klapi alati tegeliku eluga, sest iga patsient on eriline. Mina perearstina lihtsalt pean inimest rohkem kuulama-vaatama ja ühel hetkel ütlema, et nüüd me ei liigu enam õiges suunas,“ räägib Talvik.
„Kui ma näen, et muud variandid pole tulemust andnud, ja mulle tundub, et patsiendil on nii-öelda alternatiivsest võimalusest rohkem võita, siis ma räägin, et reegel ütleb niimoodi – aga mul on selline tunne, et me võiks liikuda teises suunas ja proovida teisi võtteid. Siin pean ma aga olema alati veendunud, et ei kahjusta patsienti!
Mõnikord on vaja arstikunsti rakendada ka seetõttu, et muidu satuvad inimesed posijate juurde, kes ei paku patsiendile arsti ega kunsti, aga kellel on aega. Patsient võrdsustab sageli talle kulutatud aja abi kvaliteediga, usaldades pimesi.“
Hea küll, kust aga ikkagi tuleb see intuitsioon, nii-öelda sabaotsa- või seljaajusosin, mille kuulmine ja teinekord ka kuulamine tundub kuuluvat arstikunsti juurde?
„See ei ole mingisugune voodoo, see on kvantmaailm, füüsika: vibratsioonid ja info on kõikjal kogu aeg olemas, aga selle kättesaamiseks ei saa arst töötada konveieris,“ sõnastab Anneli Talvik.
Artikkel on refereeritud 3. mail Õhtulehes ilmunud Rainer Kerge artiklist “Kummalised kogemused arstitöös”.
Tervet artiklit saab lugeda siit