TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
43. PEATÜKK: “ 21049,5 põhjust rõõmustamiseks ja ühe võileiva poliitika”
Alustame siis sellest, et olen vahepeal käinud kahel korral arsti juures, kõigepealt hakkas see neetud autojuhilubade tervisetõend jälle ära lõppema, millest kogu Verine rõhk ja see kentsakas ažiotaaž üldse alguse sai, teiseks jõudis jälle kätte töötervishoiu arsti aeg.
Omavahel öeldes ma arvan et ma olen Eesti enim töötervisehoiuarsti juures käinud inimene üldse, aga hea küll.
Kõigepealt siis – Te võite arvata, et autojuhilubade tervisetõendi pikendamine, eelmisel aastal samal ajal toimunu valguses, ei olnud mu lemmikvisiit. Vantsisin Narva mnt-le kohale ja kohe tegelikult üllatusin positiivselt, sest õed olid väga vahvad ja viskasid nalja ja olid minuga meeldivad. Teine positiivne üllatus tabas mind mõõtmisel. Nimelt olles seni elanud õndas teadmises, et ma olen 1,83 – cm pikk – siis sedakorda mõõtsime välja 1,85 cm. Igaks juhuks palusin õel üle kontrollida – ja kõik on õige, 42 aastaselt, tundub, et on visanud paar senti juurde. Lõbus vahepeala – sest tavaliselt kasvavad mehed selles vanuses ikka vööümbermõõdus, mitte pikkuses. Vererõhk oli seal kusagil enam vähem – midagi liiga head ka ei olnud, aga ütleme siis kõrgemal lubatud piiril või pisut üle. Aga ma võtan endiselt korralikult oma tabletti hommikuti, nii et igal juhul – väga hull see olukord ei ole. Nägemine on nagu kotkal endiselt – nii et ses vaates on kosher. Kaalu on suvega + paar kilo – aga sellega ma juba olen peaaegu kuu aega jälle tegelenud ja ma usun ennast peagi jõudvat “enne suve” kaalu tagasi. (Veidi nagu mingi maadleja, kes räägib kogu aeg oma kaalust, varsti lähen kiledressidega sauna ka ja higistan ennast ideaalkaalu – kui niimoodi edasi läheb).
Nüüd jõuame püändini – kui eelmine kord hinnati mind põduraks ning sain vaid aastase läbi häda pikenduse oma tervisetõendile, siis seda korda hindas Dr. Talvik mind edasijõudnuks ning sain 5 aastase tervisetõendi. 2026. Aastani – nii et võib öelda, olen oma aasta võimeldes ja targemini toitudes hästi veetnud. Laseme aga edasi.
Teiseks – töötervisehoiu arst. See on see, kuhu Teid saadetakse töö juurest ja kus hinnatakse töövõimet. Mind saadeti Heba kliinikusse, kus ma siis ka kenasti andsin verd ja sooritasin muid mõõtmisi – jällegi – väga tore õde ja ka meeldiv arst. Aga kui me seal vahvasti juba verd võtsime, tegin ettepaneku ära mõõta ka need koroona antikehad, mida mul võiks ju pärast läbipõdemist ja Pfizerit õlga, mõned olla. Seda mõistagi töötervishoiu paketi raames ei saa, aga ma tahtsin teada ja maksin sutsu juurde. Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Olen aru saanud, et oleks hea kui neid oleks rohkem kui 50. Võib öelda, et sellega läks väga hästi, neid antikehi on mul 21 049,5 – ehk siis 21 000 võrra rohkem. Kaunis äge üllatus, kui aus olla – ja no ma tunnen ennast kohe palju paremini poes käies, kus ma eile siiski panin maski ette, sest ütleme diplomaatiline etikett nõuab seda, isegi kui mul endal otseselt väga vaja ei oleks.
Treeningus olin eile kah. Seal läks meeldivalt, kuigi jalad on täna pisut valusad, sest need kurjavaimu ühelt jalalt teisele poolkükkis aerutamised – need ei ole mu lemmikvõimlemisharjutused, aga kuna trennikaaslane Ahti sai neid ka vihtuda – siis koos oli kuidagi kergem. Eric Brauer oli oma tuntud headuses ja nii me siis võimlesime ja lobisesime, st meie Ahtiga võimlesima ja Eric lobises peamiselt. Eric ütles, et endiselt on kõige parem teha 30% juures kogu võimsusest neid treeninguid – sest nii on tulemused lõpuks parimad. Lisaks sellele jäime arutlema võileibade teemal – mis mõistagi on äärmiselt meeldiv arutelu, eriti tühja kõhuga. Eric rääkis, kuidas tegelikult hommikuti ühe võileiva söömine kahe asemel – kui sellist poliitikat pikalt – ikka aastaid, hoida, siis jõuame me ühel hetkel olukorda, kus kokku saame õudse hulga kaloreid, mis söömata. Täna hommikul ma seda poliitikat veel ei soostunud alustama, sest ma olin eile ostnud kaks karpi värsket graavilõhe, mis muide oli koos tilli ja soolakurgiga maitses nagu pidusöök. Aga eks ma siis homme kaalun ühe võileiva poliitika alustamist – seda enam et äkki ma teen homme hoopis kitsejuustu omletti, siis polegi võileiba vaja.
No voh, sellised uudised siis seekord.
Järgmisel korral on oodata Ericu kokkuvõtet – ehk kuidas tema meie koos treenimisi näeb ja varsti tahaksin ma sama paluda ka Dr. Anneli Talvikult – seda enam et mu digiloos hakkas silma hunnik vereproovi vastuseid, millest ma ei oska ööd ega mütsi välja lugeda…
P.S. Pildid annavad kaunis selge ülevaate, kuidas meil treening käib – ma võimlen ja Eric muheleb
Jätkub…..