TOOMAS LUHATSI BLOGI “VERINE RÕHK”
38. PEATÜKK: “Tänapäeva vaaraod”
Ei mäleta enam kahjuks, kus seda mõtet lugesin, ent mõte oli umbes selline, et tänapäeva inimese elatustase on sama, mis kuagi oli Egiptuse vaaraol.
“Vaarao” on nimetus, millega egiptlased hakkasid oma kuningaid nimetama alates 18. dünastiast. Esimene kuningas, keda on teadaolevalt nõnda nimetatud, oli Thutmosis III. Tänapäeval nimetatakse sageli vaaraodeks kõiki Vana-Egiptuse kuningaid. Aga miks ma selle mõtte välja käisin?
Sellepärast, et kui niimoodi mõelda, et me naudime tõepoolest elu, mida veel aastasada tagasi eestlased ei saanud endale lubada, siis äkki see polegi nii vale. Sageli sööme me paremini ja rohkem kui peaks. Nälga kui sellist – pole õnneks ammu olnud ja peaaegu kôik saavad endale lubada kõhu täis, aga üha sagedamini ka ülesöömist. Kõige raskem ongi pidama saada, kui on palju häid sööke, erinevaid hõrgutisi, joovastavaid jooke ja imelisi magustoite. Aga see on miski mida tuleb õppida ja millega end harjutada.
Eestlaste hea elujärg ei ole minu meelest vanem kui paarkümmend-kolmkümmend aastat. Ja eks see “hea” on suhteline mõiste. Süda tõmbab iga kord kokku, kui kirjutatakse, et Eestis on ka kümneid tuhandeid, kes lähevad tühja kõhuga magama, sealjuures lapsi. Aga hea küll, kui me räägime suurest osast rahvast, siis on meil täna ikkagi võimalus süüa korralikult. Aga kas ajaloo tõttu või mingil muul põhjusel on “korraliku” tähendus see, et kõik mis taldrikul – tuleb ära süüa, et ebaviisakas on toitu järele jätta ja igasugused süsivesikuid sisaldavad toidud on ka maitsvad. Mida nad ju sageli ongi.
(Püsige minuga, ma saan aru ise ka, et ei suuda seda mõtet väga hästi praegu selgitada, aga ma püüan siiski).
Mida ma oma jutuga öelda tahan on see, et mõistlik ja tark oleks iga kord söögiga piiri pidada. Peatuda siis, kui tekib see õrn täiskõhu tunne. Me tunneme selle tegelikult eine ajal ära. Süüa rahulikult. Võimalusel kolmandik vähem kui ehk tavaliselt. Õhtuste toitude juures tuleks ära jätta süsivesikud (kartul, riis, tatar), asendada see n. Idude või salatitega ning magustoidust võiks üldse loobuda. Samuti ei tasu juua kleepuvaid jooke, nagu limonaadid, õhtuti ka mahlad. Alkoholiga tasuks piiri pidada ning elada mitte nagu vaarao, kuigi tahtmine ju oleks, vaid ikkagi nagu eestlane.
Mingis mõttes võib seda võrrelda ehk järsku rikkaks saamisega. Kui inimene, kes pole olnud traditsiooniliselt rikas, järsku rikkaks saab, mis siis juhtub? (Ma võin siin tugineda vaid arvukatele filmidele ja mõnedele raamatutele, mitte paraku enda kogemusele). Tal tekib tunne, et tema arvamus on kuidagi olulisem, tekkivad emotsiooniostud – nagu uued autod, majad, korterid, mootorrattad – ning ka söögiga ilmselt ollakse priiskavam, süüakse head paremat, juuakse ainult parimat jne. Laias plaanis, kulutab ta asjadele, mida tegelikult ei ole vaja. Või no mida tegelikult väga ei ole vaja. Muidugi võib, kui saab endale lubada, ent kas peab? Olen pannud tähele, et väga rikkad ja lahedad inimesed ei kipu priiskama. Nad ei laia, vaid hoiavad pigem rahulikku joont, teevad palju head, kui saavad – aga nad ei hõõru seda teistele nina alla – vaid jäävad soliidseks, rahulikuks, sõbralikuks, targaks ja päris inimeseks. Ja jah, see tähendab muuhulgas ka empaatiat nende suhtes, kellel on elus vähem vedanud ning see tähendab ka vähem söömist. Ma ütlesin vähem, mitte maistvatest toitudest loobumist.
Väike vahemärkus, kirjutan ainult oma mõtetest, nii et ärge pange pahaks kui mõne osaga Te neist nõus ei ole, see on okei. Mis aga puudutab söömist, siis on minu pika ja lohiseva mõtiskluse resümee ilmselt see, et proovin vähemaga hakkama saada, süüa vähem, juua vähem ja toitu raisata vähem. Vähem vaaraod ja rohkem eestlast. Ja Jumal ise teab, et see saab olema raske, eriti suvel.
Jätkub…..